Korteri ostmine käis kiiremini kui selle loo kirjutamine

 

Olude sunnil elan hetkel silla all.

Rahabeduiinina olen suutnud Gregoriuse ja Juliuse kõrvale luua uue kalendri, kus nädala pikkuseks on täpselt nii mitu päeva kui mul kulub uue postituse avaldamisele. Rahabeduiini kalendri järgi on seega nädala pikkuseks 111 päeva. Endale lohutuseks võin öelda, et T1 lubas ka oma rentnikele maad ja ilmad kokku enne kui moest lõplikult välja läks. Mind veel ehk selline saatus ei oota, fännide kasvu vaadates vähemalt mitte.

See nädalase ootamise veksel sai välja antud veel enne kui isegi aru sain kuivõrd tegevusterohke aeg mind ees ootab. Palju on raha teenitud, palju on ka kulutatud, kuid nagu lubatud, siis siin on teine osa seeriale “Pean ostma korteri enne kui II sambast väljujad hinnad liiga kõrgele kergitavad muidu suren 2021”.

See lühike ja tabav pealkiri annab veidi aimu ka turgu valitsevatest meeleoludest, eriti 2021. aasta kevadel. Ma ei oska öelda kas turg on nüüdseks jahtunud, aga minu kogemus tuleb sisuliselt märtsi lõpu ja aprilli esimese poole põhjal kui kinnisvaraturu haip oli kõrgem kui Bitcoini hind. Seega nüüdseks võib olla turg parem, aga võib olla ka hullem, sest kinnisvara hinnad minu meelest jätkuvalt tõusevad ja uusarendused on saanud kuu ajaga mõnikümmend tuhat eurot hinnalisa (sellise hinnavõidu peale läheksin küll mošeesse palvetama kui usklik oleks). Võib muidugi vaid mõelda kui palju odavam oleks olnud osta kinnisvara kasvõi mõned kuud enne seda.

Aga hakkame ikka algusest pihta

Kahjuks või õnneks tuli korterit hakata vaatama Tallinnas, kohas kus on kõige laiem valik, aga hinnad, mida vaadates lihtsalt ei tunne, et oleks vaja, vaid mille maksmise vältimiseks lausa tahaks end liiva sisse matta. Kuigi korraks sai seda kaalutud, siis ei tundunud see väga jätkusuutlik plaan ja jätkasin kinnisvarakuulutuste vaatamist. Olgu öeldud, et väga palju variante ei olnud. Uusarendusi oli vähe ning nendest enamik kallid ja isegi mitte ehituse algfaasis. Vanemaid kortereid oli rohkem, aga kvaliteedilt ja hinnalt oli neid äärmusest äärmusesse. Nii ei olnud ulmeline näha 135 000 eurost kolmetoalist korterit paneelmajas, kus ei olnud isegi välisfassaadi veel korda tehtud. Seda oma silmaga lõpuks vaatama ei läinud, kuigi ühendust sai algul isegi võetud (ei olnud tõsine kandidaat, aga mõtlesin, et vaataks üle kui suured kullakangid sinna seinte vahele on peidetud, et sellist hinda väärida).

Oma silmaga sai aga kaedud neljatoalist korterit paneelmajas, mis juba oli korda tehtud ja kus ka enamik tube oli üsna värskelt remonditud, hinnaks 112 000 eurot. Tegelikult oli see rohkem nagu 3,5 tuba mõõtmete poolest, aga tehniliselt oli ühest väikesest toast läbi käies võimalik jõuda teise sama väikesesse tuppa. Ütleme, et lastele või kontoriks sobivad, täiskasvanule ilmselt ei annaks. Muidu igati normaalne korter, asukoht ka Mustamäel viisakas kohas, aga seal juhtus see, millest eelnevalt olin ainult jutte kuulnud - nimelt oli hind piisavalt madal ja korter just nii viisakas, et seal hakkas peale kirjalik enampakkumine. Igal soovijal oli võimalus ühe korra esitada oma hinnapakkumine (ilmselgelt võidab see, kes kõige rohkem üle 112 tuhande pakub). Ma pole kunagi olnud selline, kes hakkaks asja eest enam pakkuma, ma ikka tahaks odavamalt saada. Pealegi ei olnud tegemist päris sellise korteriga, kuhu kolimist ja õhtul töölt tulemist ootaks - oleks normaalne tulla, aga elevust ka ei tekita. Seega ei hakanud seda mängu kaasa mängima.

Üsna ruttu oli selge, et kuigi uusarendusi on vähe, siis paneeli mind väga ei kutsu. Mõned uuemate korterite variandid siiski olid. Nii sai mindud vaatama enam-vähem viimast korterit hiljuti valminud uusarenduse majas Mustamäel. Hind oli veidike valus, nii umbes 160 000 eurot, aga kõik nägi viisakas välja ja ruumi oli ka parajalt (3 tuba ikkagi). Oleks isegi saanud kaks kaamlit ära parkida ja ühe väiksema panipaika ära mahutada. Ilmselgelt meeldis see, et korter oli juba valmis, aga kahtlusi tekitas jällegi see, et miskipärast oli see korter veel alles, kui teised kõik müüdud. Ma ikka tahaks endale parimat, mitte teiste jäänukit, eriti veel sellise summa eest. Seal sai aga otsustavaks ümbrus - maja ise oli kena ja uus, aga ümberringi on paneelid ja üks ront kaubanduskeskus, mis on paari meetri kaugusel korteri aknast ning vaade ei ole mitte üle selle, vaid ikka laguneva maja seinale ja aknale. Ainsaks lohutuseks see, et aknast oleks näinud kasside hoiupaiga asukaid. Teisel pool maja oli kohe külje all kool kisavate noorukestega (samas väikesel beduiinil oleks seal hea olnud tarkusi omandamas käia, lõunaks oleks saanud kalapulki kodust võtta). Nagu öeldud, sellise hinnaga ostes ja 30 aastaks võlaorjusesse minnes võiks ikka kerge naeratus ka näole tulla enne laenumakse kuupäeva.

Ainuke kahetoaline, mis üldse valimisse pääses ja mille peaaegu oleks ära ostnud, oli praeguse elukohaga samas majas, paar korrust kõrgemal asuv korter, kus oli väga hea vaade, normaalne hind ja mis oli heas korras (mõned aastad vana maja). Ainsad probleemid olid, et sisekujundus oli veidi kahtlane (palju oli kullakarva liivapaberit seinte peal, mis just peaks minus koduse kõrbeoligarhi tunde tekitama, aga mis kosmopoliitsesse minimalismi siirduvale vaesele mehele ei olnud siiski väga kõnetav. Naisele ka ei meeldinud) ning et see oli kahetoaline ehk siis oli oht, et mõne aasta pärast on uuesti vaja hakata korterit vaatama. Siinkohal oleks muidugi võinud rohkem mõelda selle peale, et kunagi saaks seda korterit välja üürida kui uut kodu oleks vaja vaatama hakata, aga lõpuks ikkagi langes see välja. Sellest ilma jäämist kahetsen samas praegu kõige rohkem, kuna oleks olnud päris ok endale (peale mõningast sisekujundamist) ja veel parem välja üürimiseks. Hind oli ka selline, et isegi praegu müües oleks kenasti kasumis (tollal veidi alla 118 000 euro). Kui oleks vaid olnud raha, et osta kohe kaks korterit...

Ühe huvitava aspektiga puutusin veel kokku - inimesed (või peaks ütlema ettevõtted), kes on ostnud kokku kortereid uusarendustes, mis pole ehk isegi paberi peal veel valmis, hoiavad neid natuke aega ja siis hakkavad kenakese juurdehindlusega müüma inimestele, kellel pole ligipääsu nii varajasse ostuetappi. Sellise ettevõtluse edendajad ostavad vabalt 5-6 korterit ühes arenduses, ilmselt isegi rohkem, ja siis müüvad neid edasi. Ehk kõige huvitavam külg selle juures oli minu jaoks see, et need kokkuostjad kõigepealt ostavad korteri selle valmimisel lõplikult enda nimele ja siis nii kuu aja jooksul kui nad on korteri arendajalt kätte saanud ja uue notariaja broneerinud, müüvad korteri edasi noorpaarile või rikkale itipoisile. Neid pakkumisi nägin ikka mitmeid ja näen praegugi veel. Maakleri nimest tunnen juba ärimudeli ära. Nagu ma ütlesin, see on ettevõtluse vorm. Kes teab, äkki peaks isegi taolist asja katsetama - nagu flipiks, aga kogu töö teeb professionaalne arendaja sinu eest ära. Siis tuleb muidugi loota, et kinnisvarahinnad tõusevad, muidu on veidi hapu.

Üks variatsioon sellest oli mul eraisikuga, kes samuti müüs edasi varem plaani peal ostetud korterit, mis oli selle aasta sees valmimas. Korteris endas kahtlusi ei tekkinud, aga müüjas veidi küll. Nimelt nõudis arendaja kõigilt ostjatelt 10% sissemakset ja ma ei usu, et see varem kõrgem oli. Aga seda korterit müünud inimene nõudis kohe 20% sissemaksu, öeldes, et tema on nii palju maksnud. Samal ajal kui ka tollesama arenduse oportunistidest ettevõtjad võtsid 10% nagu algselt arendaja tahtis. 20% nõudnud naine rääkis kuidas ta oli juba leidnud uue korteri, kuhu oleks pigem eelistanud kolida. Võib-olla oli kõik tõesti korras ja mõtlesin üle, aga minu jaoks oli seal mõni punane lipuke rohkem kui oleks mugav olnud. Pealegi on 20% kaks korda suurem summa kui 10% ja seal veidi üle 170 000 euro juures nii umbes topelt summa kui mida oleksin saanud välja käia. Kui oleks olnud otse arendajalt ja 10% sissemakse, siis oleks selle ilmselt üsna kiirelt ära ostnud.

Need olid vaid mõned korterid, millega lähemalt tutvust tegin, aga läbi virtuaalse maailma sai neid nähtud enam kui küll. Oleks ma suutnud seda kirjatükki õigel ajal ja jooksvalt kirja panema hakata, siis ilmselt heietaks veel. Järgmine kord ehk. Aga ilmselgelt ei olnud ükski neist see korter, mille ostulepingule ma oma nime oleks alla kirjutanud.

Lõpuks võrgutas mind ära ühe uusarenduse müüginaine, kes määris mulle kõiksugu head ja paremat pähe, viskas natuke seemneid ka suhu ja meelitas mind ostma korterit, millel polnud isegi ühtegi seina, põrandat ega katust. Puhast õhku ostsin...või noh, kuna see on Tallinn, siis veidike saastunud õhku. Nüüd istun (silla all) oma pappkastis ja ootan millal lõpuks müür ümber laotatakse. Liialt palju ei hakka sellest rääkima. Vahepeal on selle loo ootuses nii palju fänne juurde tulnud, et ma ei jõuaks kõiki eemale peletada ja rõdu peal last või kassipoega rahva rõõmuks käed ette sirutatuna hoida.

Et oma rahaga tänapäeval enam mingit arvestatavat kodu ei saa (kui just lotoga pole võitnud), siis tuli raha minna küsima nende käest, kellel seda on. Kuna kodu sai valitud palee mõõtu ja niivõrd uus, et isegi seinad veel täiesti õhust tehtud ning mina vaese beduiinina polnud veel šeigiks saanud, siis sai liigkasuvõtjate jutule mindud koos rikka kaaslasega. Laenutaotlused sai saadetud enam-vähem kõikidesse pankadesse ja kõigilt sai ka üsna kiirelt vastused. Minu üllatuseks tahtsid kõik raha anda ja osad isegi üsna mõistlike intressidega.

Pakutavad intressid olid 1,8-2,6% vahel. Neli panka pakkusid vahemikus 1,8-1,9% ja kaks tükki üle 2%. Need viimased lendasid selles valguses kohe üle parda (ei pea ilmselt kaua mõtlema, et kõige rohkem raha tahtsid saada eestlaste pangad). Alles jäid kolm Põhjamaade panka ja üks lätlaste oma, aga see kukkus ka peagi ära, sest tahtsid kogu arveldust enda juurde, kuigi pangavõrk neil Eestis sisuliselt puudub. Nii hakkasid sissetuleku eest võitlema kolm panka - kutsume neid hellitavalt oranž, roheline ja lilla.

Rohelise pangaga oli suhtlus väga kiire ja mõnus, ka intress oli üks parimaid - 1,8%. Lisaks sai nendelt kõige esimesena positiivse laenuotsuse. Ainsad jamad asjad olid see, et tahtsid lepingutasu ja oma arvelduse toomist nende panka. Uusarendusele taheti hindamisakti alles peale korteri valmimist.

Oranži pangaga läks suhtlus veidi aeglasemalt ja vahepeal jooksin erinevate haldurite vahelt, kuna kellelgi oli seal vahepeal puhkus jne. Inimesed muidugi olid viisakad, ega sinna minusuguseid klientidega suhtlema ei võetagi. Oranž pank pakkus alguses 1,89% intressi ja tahtis ka lepingutasu. Vestluste käigus sai lepingutasu allapoole räägitud ja intressi ka 1,8% peale. Oranž pank tahtis ainsana hindamisakti juba enne kui üldse mingit laenutaotlust läbi vaatama hakatakse, lisaks öeldi kohe alguses ära, et enne laenu väljastamist kontrollitakse veel taotlejate sissetulekuid jms üle. Kuigi ei olnud põhjust väga karta, et sel hetkel töötu oleks, siis võrreldes teiste pakkujatega tundus see tüütu lisanõue (tegelikult mõlemad) ja sai ise neile ära öeldud. Kuigi selle peale pakutigi, et alandavad intressi 1,8% peale, siis jäime kindlaks ja liikusime oma rahaga mujale.

Lilla pangaga läksid ka asjad üsna sujuvalt, kuigi oli ka mingeid huvitavaid asju, millega tuli täiendavalt tegeleda. Neil oli parajasti veel mingi kampaania, et maakleri soovitusel on lepingutasu 0€. Meil maaklerit küll polnud, aga saime ka arendaja müügiesindajat selles rollis kasutada, nii et sealt saime lepingutasust lahti. Laenu oldi valmis andma 1,9% intressiga, mis ei olnud kõige madalam, aga ka mitte kõige kõrgem. Minu jaoks oli kutsuv see, et ei nõutud arvelduse viimist enda juurde. Mulle väga ei meeldi sunnimaisus, aga eriti ei kutsunud mind rohelise ja lilla panga juurde kolimine. Isegi oranžist on olnud soov ära minna. Seega vabaduse hinnaks 0,1% kodulaenust. Kuna lepingutasu ka ei olnud, siis õigustasin enda jaoks veel ka nii, et seda raha investeerides on mul võimalik see kaotatud 0,1% tagasi teenida.

Kui aga lilla pank nägi, et mul ühel hetkel olnud võlakaart, mis tolleks hetkeks oli küll juba ribadeks kistud, siis taheti ikkagi kinnitust teiselt pangalt, et võlakaarti ega muid laene kaelas pole. Selle küsimine oma pangalt muidugi maksab.

Samuti tahtis lilla pank uusarendusele kehtestada ka tähtaja mis ajaks peab kasutusluba olemas olema, et laen ikka kehtima jääks. Et see tundus selline piiripealne tähtaeg, siis rääkisin pangaga ning nad olid valmis tähtaega kohe edasi lükkama. Kui siis ka pole kasutusluba, tuleb hakata taas hakata nendega rääkima, et nad kodust välja viskama ei hakkaks. Aga olgem ausad, ükski pank ei taha hakata varasid realiseerima, eriti sellise reaalsuses tähtsusetu asja pärast. Eks mulle öeldi ka, et kui tõesti selleks ajaks ka kasutusluba pole, siis saab tähtaega veel pikendada. Ei tea miks üldse seda siis vaja sisse kirjutada...

Niisiis sai lõpuks otsustatud lilla panga kasuks.

Viimaks oli vaja minna ka pabereid allkirjastama, et keegi rahaga minema joosta ei saaks ja oleks lootust õhu ja armastuse asemel ka veidi kivi ja puitu saada (või millest iganes tänapäeva kortermaju ehitatakse). Uusarenduse puhul tuleb arvestada kahe notariskäiguga. Kuna sellist kinnisvara ostes oled sa rikas, siis kõik notarikulud saad sa ostjana rõõmsalt ise kinni maksta. Selleks tasub arvestada nii umbes 1% ostetava vara väärtusest. Esialgu sõlmitakse leping, mis ütleb, et on “Võlg ja õigus”. Kui kunagi korter valmis saab ja võtmeid saada tahaks, siis tuleb II osa - “Asi ja õigus”. Notarikulud võib umbes pooleks arvestada. I osaga maksad korteri väärtuse järgi kõiksugu kannete eest nagu siis kui ostaks otse mõne lihtrahva, mitte arendaja esindaja käest. II osaga lähed maksad hüpoteegi väärtuse järgi, et liigkasuvõtja ka sinu varast oma osa võiks saada.

Ilmselt sai see ülevaade tunduvalt lühem ja pinnapealsem kui ma oleks algselt tahtnud ja Rahabeduiini kalendrinädalaga teha oleks jõudnud. Natuke on selles venimises olnud laiskust, aga paljuski seda, et ma olen enda jaokski üllatuslikult uskumatult palju teinud viimastel kuudel. Olen teeninud lisaraha, kulutanud veidi reisimisele (võtan seda kui investeeringut endasse), hakanud tööalaselt tegelema asjadega, mis reaalselt meenutavad investeerimist ehk siis saan nüüd raha selle eest, et investeerimisest midagi teada (olles sellega tegelenud ainult ligemale aasta) jne. Kõik see on võtnud meeletult energiat, aga samas seda ka andnud.

Ma loodan, et nüüd kui selle kirjatükiga siin maha sain, siis uusi ei pea enam nii kaua ootama. Mul mõned mõtted juba on, mida tahaks jagada. Investeeringuid olen ma igatahes teinud aktiivselt.

Tegelikult, kui päris aus olla, siis on asjalood nii, et muuhulgas hakkan vaikselt taas korteriturgu vaatama. Vot nii kaua olen seda postitust edasi lükanud... Seekord ma siiski ei vaata seda endale, vaid olen lubanud teistel aidata nende raha ära paigutada, aga võib juhtuda, et hakkan koguma ka enda järgmiseks korteriostuks. Võiks ju järgmine aasta ka üks korter juurde tulla.