Unustatud, aga mitte kadunud

 

Aga saab rannavormi.


Ma hakkasin just vaatama, et minu viimasest postitusest on jube palju aega möödas. Viimane aeg on seda viga parandada.

Ma raha teenimist pole ära unustanud, pigem vastupidi - olen natuke rohkem mõelnud selle peale kuidas lisa teenida ja vähem keskendunud selle kajastamisele.

Lisaks fikseeritud tasuga põhitööle olen ma üritanud endale tööd luua oma hobi rahaallikaks muutmisega, aga ma pean ausalt ütlema, et selle hobitööga olen ma tänaseks päevaks kaotanud nii palju raha, et verejooksu korral oleks sellisel juhul ka antidepressantidest täis topitud ja ainult vikerkaari ning näoga päikeseid nägev arst mind surnuks kuulutanud. Lihtsam oleks raha põletamisega rikkust koju tuua, sest siis oleks vähemalt oodata meediakajastust ja rahva tähelepanu, misjärel saaks vähemalt paarile inimesele koti pähe tõmmata ja lunaraha nõuda. Teistele hoiatuseks - selle hobitöö nimi on fotograafia. Hoiduge sellest kui rahateenimise allikast (aga hobina on see lahe)!

Samas see aasta on mul selle hobitöö osas toonud üsna meeldiva alguse. Mingeid müstilisi summasid ma pole teeninud, aga täiesti nulliring pole ka olnud. Kahe kuu peale veidi üle 500€ - not great, not terrible. Kui samas vaimus ka ülejäänud aasta läheks, siis oleks suurepärane, aga sellele lootma jääda ei saa, kuna turg on ülekülluses.

Niisiis tuleb leida muid võimalusi kuidas santiime, kuruşe, kopikaid ja muid imesente koguda. Veebruari algusest olen ma otsustanud hakata lisakapitali kaasama ennekõike jalalihaste ja elutundidega. Ehk siis olen liitunud toidukulleri karjääri esindajatega. Esialgne plaan oli mõned õhtutunnid nädala sees ja vahetusel veeta peamiselt ratta seljas head ja paremat kraami rikkamale rahvale koju viies ja sellega investeerimisraha kogudes. Kõik tulud lähevad edasi ühisrahastusse ja portfelli kasvatamisse. Eesmärk on aasta lõpuks mõned tuhanded eurod investeerimisvara juurde toota.

Senimaani pole ma suutnud end sundida nii tihti tööle kui oleks vaja ja talviste ilmade tõttu olen pidanud palju sõitma autoga ehk siis mingi kolmandik tulust on läinud kohe kütusefirmade taskusse. Rääkimata erinevatest toredatest juhtumitest, mis lumistel ja jäistel Tallinna teedel esisillalisega sõites ette tuleb (olen saanud tellimuste ajal autot lumehangedest ja jääväljadelt nii välja kiigutada kui toore füüsilise jõuga välja lükata). Aga nüüdseks on ka esimesed rattasõidud tehtud, kus sisuliselt kogu tulu on kasum. Kuue sõidukorraga olen kokku teeninud 216€, kust tuleb maha arvata kütusekulu ja toidukulleri koti tagatisraha, mille kunagi tööga lõpparve tehes peaks ka kätte saama. Aga nagu öeldud, siis edaspidi lähen üle rattale, kus saan puhast kasumit ja ka trennitunnid kätte (kui ma tihedamini hakkaks sõitma, siis saaks veel isegi suveks rannavormi).

Pikka pidu sellest ilmselt pole, kuna taolise lahmimise ja rügamisega suuri rikkusi kokku ei aja, aga vähemalt esimene aasta või kaks pakub see kindlasti vajalikku lisaraha, et panna alus suuremale konglomeraadile. Kunagi ehk õnnestub investeerimiseks vajalikku raha leida ka targema ja tulusama tööga.

Paneb veidi mõtlema küll oma eluvalikute üle kui magistrihariduse omandanuna pole lisaraha teenimiseks palju muid võimalusi kui lihttöö kullerina (mitte et see nüüd nii lihtne oleks - peale pikka päeva tõmbab ikka läbi küll, isegi kui autoga vurad, rääkimata vokist). Öeldakse küll, et püsige koolis, aga alustuseks peab ikka õigeid asju ka õppima. Kui elu armas ja raha lõhna tahaks ka tunda, siis parem on õppida reaalteadusi. Mina olen karjääri seisukohast fataalseid vigu teinud juba keskkoolist saadik, kui mitte varem.

Aga kunagi pole hilja ümber õppida ja uusi oskusi omandada!

Üks lisaraha teenimise viis on mul tegelikult veel olnud. See on küll piiratud võimalustega, kuna ühel hetkel saavad lihtsalt ressursid otsa - nimelt olen hakanud müüma pikalt kasutult seisnud asju. Senimaani on see olnud fototehnika, mille eest olen tagasi saanud tunduvalt vähem kui mis ma kunagi ise maksin, aga parem pool muna kui tühi koor. Riiulil tolmu kogudes kaotavad nad veelgi oma väärtust, samas kui investeerides panevad nad kaudselt aluse minu paremale tulevikule. Kindlasti leian veel kasutult seisvaid asju, mida raha vastu vahetada. Lisaks rahale saab ka eluruumi veidi klaarimaks ja kunagi surres ei võida võistlust “Kogunud surres kõige rohkem asju, mida pärijad valimatult ja ajalugu teadmata prügikasti viskavad”.

Minimalisti minust ei saa, aga kappidest asju üles leida tahaks küll suurema vaeva ja ümbertõstmiseta.

Ehk siis kokkuvõtteks - tee tööd, mis raha sisse toob, ürita teenida raha oma hobidega, vajadusel tee kasvõi lihttööd kuni juba korralikum kapital on all ning kui teed igapäevast tööd, mis ei too sisse ei raha ega emotsiooni, siis õpi juurde/ümber, et seda olukorda parandada!



Kui sa tahad ka minu kombel raha teenima hakata, siis proovi alustada ühisrahastusega. Raha ei pea olema palju ja saad oma sõrme investeerimiskuradile anda. Siit mõned ühisrahastusplatvormid, kus minul raha praegu tööd teeb ja kus ka sina saaksid oma investeerimisteekonnale aluse panna (või seda jätkata). 


  • Saame mõlemad oma EstateGuru investeeringutelt 3 kuu jooksul 0.5% boonust kui vajutad SIIA
  • Mintos annab mulle väikest lisaraha sõltuvalt sellest kui palju sa esimese 30 päeva jooksul investeerid. Boonuse andmiseks peaksid sa esimese 30 päeva jooksul investeerima vähemalt 500€ (siis saan ma 10€). Mida rohkem sa investeerid, seda rohkem sa mind toetad. Samamoodi saad sa oma koodiga teiste investeeringutelt raha. Kui tahad sellest promost osa saada, siis vajuta SIIA


Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Hästi läheb, aga halvasti tuleb

Vaene beduiin läheb kõrbe, aga naaseb rikka šeigina

Miks ma selle teekonna endale ette võtan?