Ei ole see üürikinnisvara nii passiivne midagi

 

x

See hetk, kui saad aru, mida üürikinnisvaraga tegelemine päriselt tähendab.

Sada korda mõõda, üheksakümmend üheksa korda lõika näppu. Ehk siis lolli peaga hõiskasin eelmises postituses välja, et üürnik on olnud normaalne ja siit edasi liigun jõudsalt kasumi suunas. Augusti alguses naersin mina, augusti keskel juba naerdi minu üle.

Ehk siis ühel augustikuu päeval helistas üürnik mulle, et ta leidis uue ja väiksema korteri ning soovib järgneval nädalal välja kolida. Algul lõi jala alt, aga õnneks päris nii hullult asi ei läinud. Tundus pigem, et kuigi keskealine inimene, siis polnud ta varem üürilepingutega väga kokku puutunud ja isegi ei mõelnud selle peale, et lepingu lõpetamisest ette teatama peaks.

Kuni sinnamaani oli üürnik olnud üsna ideaalne - üür laekus sisuliselt arvega samal päeval või päev hiljem ja kusagilt kolmandatest kohtadest ka mingeid kaebusi ei kuulnud, mistõttu ma ilmselgelt lootsin, et ta püsib kaks aastat ikka ära. Selle ajaga oleks ma teeninud tagasi korteri remondi peale kulutatud summa ning sealt edasi oleks vaikselt toimunud korteri ostuhinna tasaarveldus.

Kuna üürileping oli tähtajatu, siis tegelikult peab sellisel juhul lepingu lõpetamisest ette teatama kolm kuud, aga kuna ma lootsin, et septembris veel annab ehk lihtsalt korterit uuesti üürile anda ja polnud mõtet niisama ka venitada, siis olin nõus kuuajalise etteteatamisega lepingut lõpetama.

See aga tähendas, et mul oli vaja ruttu jalad kõhu alt välja võtta ja tegutsema asuda, kuna reaalsuses oli mul aega vaid kaks nädalat. Nimelt oli mul septembri algusesse plaanitud kahenädalane reis. Plaan oli sellel ajal vajadusel kandidaatidega rääkida ja leppida kokku korteri vaatamine siis, kui ma tagasi tulen ja korteri vanalt üürnikult kätte saan. 

Esialgu lootsin ma uut üürnikku leida tasuta kanalite kaudu ehk läbi Facebooki gruppide või Rendini enda keskkonna. Kui aga umbes kahe nädalaga peale mõne “Kas see ese on veel saadaval” sõnumi peale tõsiseltvõetavaid kandidaate polnud, siis otsustasin, et pean ikkagi proovima ka läbi kinnisvaraportaali. Eriti seda vahepealset reisi silmas pidades, kuna tagasi jõudes tahtsin võimalikult ruttu korterit uuesti üürile anda, et ei tuleks auku üüritulusse.

Peab ütlema, et kinnisvaraportaalid on leidnud väga mõnusa rahaallika suht mitte millegi tegemise eest. Kuna absoluutselt kõik kuulutused on kallid, siis võtsin enam-vähem kõige vähem kallima päevahinnaga variandi kv.ee-st, kus 45 päeva oli 50€. Aga nagu paljude kalliste asjadega ikka, oli see täiesti kasutu.

Järgneva kahe nädala jooksul tuli alla 200 vaatamise ja ka päringuid oli vaid mõni üksik, millest ükski ei jõudnud isegi korteri näitamiseni. Ehk siis väga suure tõenäosusega jäi see viimaseks korraks kui kinnisvaraportaali “teeneid” kasutan, vähemalt selle korteriga. Võib-olla Tallinnas oleks rohkem edu, aga mujal tundub see raha maha viskamisena.

Vana üürnikuga oli see ka “põnevusttekitav”, et vahetult peale seda kui ta üürilepingu lõpetamise soovist teada andis, saatis ta sõnumi, et korteris oleks osades kohtades vaja seinu värvida. Üheksa kuud varem olin ma just värskelt kõik üle käinud, nii et ei teadnud, mida seal oodata.

Kui korteri kätte sain, siis oli tõesti näha, et päris mitmes kohas olid tekkinud mingi suurema triibud seintele, osalt ilmselt mööbli liigutamisest. Kuigi mul on Rendini kindlustus, siis vaatasin peale ja otsustasin, et pole mõtet hakata selle pärast ehitusmehi otsima (kes teab, kas normaalseid üldse leida on) ja üüriraha kaotada. Polnud päris maailma lõpp ja eks korter on ka peale remonti ikkagi veidi väsinud, nii et kunagi tulevikus, kui korter piisavalt ära väsib, käin ise värvipotsikuga üle.

Mõned väljavõtted eelmise üürniku üheksakuulisest pärandist.

Uue üürnikuga hakkas peavalu mitte lõpus, vaid juba kohe alguses.

Kõige esimene “probleem” oli keelebarjäär. Kuna üürnik on Ukrainast, siis eesti keelt ta ilmselgelt ei räägi. Aga inglise keelt ei räägi ta samuti ja minu vene keele oskus on umbes sama hea kui sügaval Lasnamäel elavate kodanike eesti keel. Algul üritasin midagi purssida, aga üsna ruttu lepingu sõlmimisel läksime üle Translate’i peale. Eesti keelt see ei mõiganud, nii et tekkis huvitav olukord, kus ma rääkisin inglise keeles, üürnik vene keeles ja telefon vahel tõlkis.

Ohumärke oli mitmeid, aga lolli peaga (olgem ausad, rahaahnusega) ei teinud neist välja või ei osanud neid märgata. Üks asi on see, et teistsugune kultuuriruum ei pruugi ühtida Eesti väikelinnade omaga. Teine ikka see klassika, et juba enne korteri vaatamist rääkis ta väga aktiivselt, et tahaks üürilepingut juba kohapeal sõlmida. Kolmas see, et kohapeal jõudis ta vaevu sisse tulla, kui juba tahtis lepingut sõlmida. Okei, see teisega põhimõtteliselt sama, aga mõned tulukesed ikka peavad sellega põlema minema.

Eks nad läksid ka, aga samal ajal ei olnud mul alternatiive. Kui aasta varem korterit üürile andsin, siis ikka oli väikelinna mõistes tunglemine ning näitasin seda päris mitmele huvilisele. Tõsi küll, ükski neist polnud ideaalkandidaat, nagu näitab lõpuks seegi, et eelmine üürnik üheksa kuu möödudes välja kolis. Seekord oli ainult üks inimene, kes üldse kohale tuli. Nii siis saigi leping temaga sõlmitud. Sel ajal tuli tegelikult veel neljaski suur punane lipp välja - üürnikul nimelt pole tööd ja oma üürikulud saab ta kaetud linna toetustest.

Sellest viimasest on koorunud välja ka omaette probleem koos viienda lipukesega. Kuna uuel üürnikul tööd pole, siis on ta pidevalt kodus koos kahe lapsega. Pane see kokku väikelinna rahu armastavate naabritega ja üürniku muusikaarmastusega ning ongi paras peavalu käes.

Esimeste nädalatega juba saingi ühistu esimehelt kaebuse, et naabrid polnud üürnikuga rahul, kuna korterist kostub lärmi nii muusika kui laste trampimise näol. Järgmiste nädalate jooksul sain kaks sellist kaebust veel, iga kord jutuga, et üürnikule kutsutakse politsei. Ma ise julgustasin muidugi politseid kutsuma, kuna mul siis vajadusel lihtsam üürilepingut lõpetada, kuna praegu on mul ainult kaudsed naabrite kaebused ühelt poolt ja üürnik, kes ütleb, et tema lärmi ei tee teiselt poolt.

Üürnik ja naabrid on piisavalt kettas mõlemad, et teineteisega väga rääkida ei taha, nii et nüüd saab siis näha, mis edasi saab. Üürnik on öelnud, et tema on hakanud uut kohta endale otsima, aga see oli juba ligi kuu aega tagasi. Eks ma ise ikka loodan, et olukord rahuneb maha ja üür laekub ikka edasi, kuna siin talvega hakata kommusid maksma oleks päris valus. Praegu tundub, et üüriturg on ka piisavalt kehv, et mingi vakantsus tekiks sisse. Ilmselt peaks üüri ka allapoole tooma, et mingitki lootust üürniku leidmiseks oleks. Seekordse vahetusega juba tulin veidi alla. Kui eelmine üürnik maksis 400€ kuus, siis nüüd on üür 390€. Õnneks on vahe piisavalt väike, et mitte suurt mõju avaldada ja ka laenu maksma ei pea, nii et see raha läheb endiselt kõik edasi aktsiatesse tööd tegema ja lisaraha teenima.

Eelmine kord siin blogis hõisates lendas kohe kõik ventikasse, nii et ma sellel korral mingeid suuri lootusi ei pea ning olen juba valmis uute jamadega tegelema, aga vähemalt ühe kuu üür peaks ikka taskusse tulema. Elame siis üks kuu korraga ja vaatame, mida uus aasta toob.